linnusetüüp, millele on iseloomulik asukoht mäeseljaku kesksemas ja enamasti kõige kõrgemas osas. Erinevalt neemiklinnustest on selle tüübi muinaslinnadel looduslikud kaitse-eeldused seljaku küljenõlvade näol jälgitavad mitte kolmest, vaid kahest küljest; mõlemast otsast on linnuseala ülejäänud seljakust eraldatud kunstlikult rajatud kaitseehitistega. Seda tüübi muinaslinnu on Eesti linnuste hulgas umbes 15 protsenti (Tõnisson 2008, 40)