Enamlevinud pakktaruks oli Baltimaades 3 – 4 jalga (1,0 – 1,2 vahest ka 1,5 m) pikk, seest õõnestatud puupakk, mis tavaliselt paigutati maapinnale püstiasendisse. Kagu-Eestis oli levinud pakktarude asetamine lamavasse või kaldasendisse. Võib arvata, et see oli Venemaa mesinduse mõju, kus pakktarud olid valdavalt asetatud lamavasse asendisse. Kui pakktarude pikkus oli enam-vähem ühesugune, siis õõne läbimõõt varieerus väga suurtes piirides (0,5 – 1 jalani) (jalg – vana pikkusühik, mille suurus varieerus 28 – 35 cm piires) vt jalg. Nagu kasvavate mesipuude puhulgi, raiuti taru ühte külge suuava, mis kaeti kahest osast koosneva suulauaga. Kummagi suulaua sisse tehti lennuava. Nii oli tegemist ülemise ja alumise lendlaga. Mee võtmisel, kui korje oli lõppenud ja pesas vähe hauet, eemaldati suulaua alumine osa ja sealt lõigati välja kõik kättesaadavad kärjed. Ülemise suulauaga varjatud kärjed ja seal olev mesi jäeti mesilastele talvesöödaks. Pakktaru ülemisse ossa paigutati algul risti, hiljem paralleelselt mõned puupulgad, kuhu mesilased said kinnitada kärjed. Ajapikku muutus pakktaru õõnsus neljakandiliseks ja kärgede ehitamise suunda püüti suunata pesa peale paralleelselt asetatud liistudega, mille külge omakorda kinnitati kitsad (2 – 3 cm laiused), siledad vaharibad. Pakktarud kaeti pealt, kas puust välja tahutud poolpakkudega, kasetohuga, kuusekoorega, rooga või õlgedega. Et tuul kerget katusekatet minema ei lennutaks, asetati katusekatte peale veel kivid. Mõnikord kaevati pakktaru alla maasse ka süvend, kuhu kogunes talve jooksul tarulangetis. Kevadel kaeti langetis liivaga. Peale ühest pakust valmistatud pakktarude olid Eestis (peaasjalikult Saaremaal) kasutusel ka 2 – 3 üksteise peale asetatavast osast koosnevad pakktarud.