protsess, mille käigus jõukamate elanike ja investeeringute saabumine muudab piirkonna kallimaks ning võib põhjustada seniste, vähem jõukate elanike väljatõrjumist
a process in which a poor area (as of a city) experiences an influx of middle-class or wealthy people who renovate and rebuild homes and businesses and which often results in an increase in property values and the displacement of earlier, usually poorer resident
Eestis pole seni teada, millisel määral võivad gentrifikatsioon ja ületurism olla seotud väikesaartel toimuva rahvastikumuutumise, ruumilise ümberkujundamise ja kultuurilise nihkega.
Gentrifikatsioon [keskklassistumine, aadeldumine, klassikolonisatsioon] ei ole Lätis võõras nähtus. Tõepoolest, internetist leian viiteid ģentrifikācija’le lausa kümne aasta tagusest ajast. Üha sagedamini kolivad baarid ja klubid Riia aina lihvituma ilmega südamest Daugava jõe teisele kaldale kipakasse, kuid odavasse ja kergesti ligipääsetavasse Āgenskalnsi linnaossa – see on protsessi praegu nähtav ilming. Kindlasti vastab tõele, et Lätis on seda protsessi võrreldes teiste Balti riikidega suunatud kaootilisemalt ning juhitud saamatumalt. Kui Eesti gentrifikatsiooni lipulaev on Telliskivi Loomelinnak Tallinnas – tööstusala mitme hipsterite söögikoha ja baariga, käsitöökaupa müüvate poodide ja töökodadega, mis suudavad tegutseda isemajandavate, kuigi kallite ja eksklusiivsete kogukondadena – oleks Läti silmapaistvaim vaste Andrejsala projekt, mõne aasta tagune ühine püüe kutsuda esile gentrifitseerumist pooleldi asustatud postindustriaalsel poolsaarel Riia kesklinna serval, meelitades sinna kunstnikke.
In a context of global-scale inequalities and increased middle-class transnational mobility, this paper explores how the arrival of Western European and North American migrants in Barcelona drives a process of gentrification that coexists and overlaps with the development of tourism in the city.
