Begiinide liikumine oli keskaegne vagaduse vorm, kus ilmikutest naised, kes ei andnud nunnatõotusi ega järginud kindlat ordureeglit, otsustasid usulise pühendumise nimel koos elada ja töötada ning loobuda eraomandist. Kuna nad olid kirikuga lõdvalt seotud ja seal levisid sageli hereetilised ideed, mõistis roomakatoliku kirik begiine 13.–14. sajandil korduvalt hukka. Mitmed begiinide õeskonnad sulandusid 14. sajandil ka ametlikesse nunnaordudesse, kuid liikumine püsis elujõulisena ning viimased begiinide kogukonnad lõpetasid tegevuse Hollandis ja Belgias alles 20.–21. sajandil. Begiinide meesharu liikmeid nimetati begardideks.