grammatika osa, mis käsitleb sõnamuutmist, sõnamoodustust, sõnaliitmist; kirjeldab morfeemide ja nende variantide seoseid ja esinemistingimusi selle järgi, missugune on nende funktsioon ja koht sõnas
grammatika osa, mis tegeleb sõnavormidega – nende moodustamise ning nendest arusaamisega
Vormiõpetuse ehk morfoloogia valdkonda kuulub see osa keelesüsteemist, mis puudutab morfeemidest sõnavormide moodustamist. Morfoloogia tegeleb keele tüvi- ning tunnusmorfeemidega. Morfoloogiat huvitab nt see, missugune tüvevariant tuleb valida, moodustamaks sõnast õde mitmuse nimetavat või alaleütlevat käänet: õe/d, aga õde/dele; samuti see, kuidas need tüvevariandid on omavahel seotud, ning see, et sõna õde korral väljendab nimetavas käändes mitmuse tähendust d, alaleütlevas de (vrd õpiku/d, aga õpiku/te/le).
Vormiõpetuse põhiüksuseks on morfeem – keelesüsteemi väikseim tähenduslik osa. Vastavalt tähendusele, mida morfeemid sõnavormis kannavad, jagunevad nad tüvedeks, liideteks ja tunnusteks.