Euroopas on kohtutäiturid tavaliselt kas riigipalgalised või vabakutselised. Eestis on kohtutäituriamet aastast 2001 sarnaselt notarite ja vandetõlkidega vaba elukutse, s.t kohtutäitur ei ole ettevõtja ega riigiametnik.
Eestis ei ole kohtutäituritel õigust isikuid kinni pidada.
Kohtutäitur teeb ametitoiminguid: 1) täitemenetluse läbiviimisel täitemenetluse seadustiku alusel; 2) dokumentide kättetoimetamisel kohtumenetlusseaduste alusel; 3) pärandi inventuuri tegemisel ja pärandvara valitsemisel pärimisseaduse alusel; 4) seaduses ettenähtud juhtudel ja korras kohtu või haldusorgani taotlusel enampakkumise (edaspidi ametlik enampakkumine) läbiviimisel väljaspool täitemenetlust; 5) välisriigist laekuva elatise vahendamisel perehüvitiste seaduse alusel.
Käesolev seadustik sätestab võlgniku, sissenõudja ja kohtutäituri õigused ja kohustused ning täitedokumendi täitmise menetluse.
Hea teada
Eesti keeles pärineb termin „kohtutäitur“ perioodist, mil vastavat ametit pidav riigiametnik töötas kohtu juures, st kohtumajas. Alates 2001. aastast muutus kohtutäitur vaba õiguselukutse esindajaks, kes täidab riiklikku (avalik-õiguslikku) funktsiooni kohtuotsuste (st nii tsiviil-, kriminaal- kui ka halduskohtu otsuste) sundtäitmisel. Lisaks kohtuotsustele sundtäidavad kohtutäiturid ka tervet rida muid avalik-õiguslikke nõudeid (eelkõige on tegu erinevate trahvidega) ning eraõiguslikke nõudeid, mille täitmine tuleneb kas jõustunud kohtuotsusest või tuleb nõue notariaalselt tõestatud lepingust (st poolte eelneval kokkuleppel on võimalik nõuet ilma kohtuotsuseta otse täitemenetluses sisse nõuda).
Vabakutselisel täituriametil on kaks eelist: riik ei pea sundtäitmisele maksumaksja raha kulutama (täiturid majandavad ennast võlgnikelt nõutavaist tasudest) ning täiturid on rohkem motiveeritud (seda näitab ka Eesti kogemus – vabakutseliste täiturite tööle asudes paranes sundtäitmise kvaliteet oluliselt).