Vars tugev, neljakandiline, sirge, 30–120 cm pikk, harva harunev. Taimel on sügavale mulda tungiv sammasjuur. Õitsema hakkab 40–50 päeva pärast tõusmete ilmumist. Meie tingimustes on see tavaliselt juuni teises pooles. Õitsemine kestab keskmiselt kolm nädalat. Õied lühiraolised, asetsevad 3–15 kaupa lehtede kaenlas, valged või värvilised, põldoale omase meeldiva lõhnaga. Taimel on õievälised nektarinäärmed. Põlduba on niiskusenõudlik, eriti kasvuperioodi esimeses pooles, mistõttu tuleb teda varakult külvata. Põua suhtes tundlik, eriti õitsemise ajal. Õied avanevad tavaliselt kella 10–11 paiku ja sulguvad kell 14–15. Õitsemine algab alumistest õisikutest. Sordi „Primus” ühe õie nektaris sisaldub keskmiselt 1,15 mg suhkrut. Kõige rohkem on eritanud suhkrut sordi „Jõgeva” õied – 0,95 mg, mis arvestatuna hektari kohta annab meeproduktiivsuseks 10,2 kg. Valgevenes on aiamullal kasvatatud põldoa õis eritanud 22 mg suhkrut, mis hektarile ümberarvestatult on 46 kg. Päeva esimesel poolel koguvad mesilased põldoa õitelt peamiselt õietolmu, sest nektarieritus algab alles +18°C juures. Õietolmu annab põlduba suhteliselt vähe, mistõttu ühe õietolmukandami kogumiseks peab mesilane külastama umbes 300 õit. Õietolm on hallikaspruun. Kuigi põlduba on peamiselt isetolmlev taim, saadakse risttolmlemisel suuremad ja parema idanemisenergiaga seemned. Mullastiku suhtes on põlduba nõudlik. Eelistab huumuserikkaid, neutraalseid, sügavapõhjalisi, küllaldase niiskusega, raskemaid või keskmise raskusega muldi.
