Samamoodi nagu vaim, on ka hinge tähendus seotud tuulega, puhumisega: nt hbr rūah, snskr vyāna, ld spiritus, kr pneuma. Ürgusundis on ilmselt tekkinud animatistliku väekujutluse lagunemisel individuaalhingeks ja loodusvaimuks. Loodususundeis harilikult loodushaldjad, kelleks võisid muutuda ka surnute hinged, hiljem loodusnähtuste jumalused ja deemonid. Jumalausundeis eelkõige Jumala omadus, Jumala hingus, mis teeb inimesest jumalanäolise inimese. Juba antiigis tekkis inimese trihhotoomiline jaotus: vaim, hing, ihu, mis kandus edasi kristlusse. Gnostitsistlikes usundeis pääsevad hukatusest vaid vaimuga inimesed (kr pneumatikoi ). Kristluses on Püha Vaim samal ajal Jumala atribuut (vägi) ja hüpostaas (nuumen).
