Termin „hüpostaas” on pärit stoitsismist, kuid seda kasutati laialdaselt ka uusplatonistlikus hierarhiliselt panteistlikus kosmoloogias, Näiteks on Plotinose (u 204/5 – 270) Enneaadide 5. peatüki pealkirjaks „Kolm algset hüpostaasi” (Περὶ τῶν τριῶν ἀρχικῶν ὑποστάσεων). Philoni (u 20 eKr – 45 pKr) filosoofia mõjutas tugevalt kirikuisade mõtlemist ja temalt on pärit idee üheainsa Jumala erinevatest hüpostaasidest. Sõnal on lai tähendusväli, see võib tähendada kas millegi aluspõhjaks olemist või selle tulemust, samuti päritolu, substantsi (ld substantia), tõelist olemust jne. Algselt kasutati kristluses sõna „hüpostaas” viitena nii konkreetsele kui ka üldisele olemisele. Kapadookia isad eesotsas Kaisarea Basileiosega (u 330 – 379) annavad aga „hüpostaasi” sõnale selgemalt piiritletud tähenduse, sidudes ta vaid konkreetse, eripärase ning isikulise olemisega, eristades selle selgelt üldisest, ühisest ning jagatud olemisest (kr οὐσία). Uues Testamendis esineb ὑπόστασις kreeka keelest tõlgituna näiteks tähendustes „(tema) olemuse kuju” (Hb 1:3), „(loodetava) tõelisus" (Hb 11:1).