Uues Testamendis esineb mitmeid kaksik- või kolmikvormeleid (nt 2Kr 13:13, 2Pt 1:2), mis kinnitavad, et algkristluses mõisteti ühe ja ainsa Jumala ilmutavat ja päästvat tööd kui Isa ja Poja ja Püha Vaimu ühistegevust. Varakristlik teoloogia väljendas Jumala kolmeisikulist olemisviisi kui vastastikku suhet: Kolmainsuse kolm isikut on samaolemuslikud, samaigavesed ja samaväärsed; nende erisus väljendub üksnes Kolmainsuse sisemistes suhetes (kreeka sõnaga σχέσις). Kolmandal ja neljandal sajandil väljendati õpetust kolmainu Jumalast antiikaja filosoofiliste mõistete abil. Nikaia kirikukogul (325) kasutati kreeka sõna ὁμοούσιος, mis tähistab Kolmainu isikute samaolemuslikkust (nii nagu Poeg, on ka Püha Vaim olemuselt üks Isaga; vrd „Mina ja Isa oleme üks”, Jh 10:30). Mõistete asjakohasuse üle vaidlemiste ja sageli ka vastastikuste hukkamõistmiste ning õpetuslike suundade (nt adoptsionistlik, modalistlik, subordinatsionistlik) tõrjumise järel tunnistati kiriku ühist usku Kolmainsusesse dogmana Konstantinoopoli kirikukogul (381). Hiljem võeti dogma kokku lausega: μíα οὐσία, τρεῖς ὑποστάσεις (ladina vaste una substantia, tres personae). Triniteedi jälgi nähakse maailmasiseselt kõikjal, mil Isa ja Poeg ja Püha Vaim on ennast ilmutanud loomis- ja päästeloos. Eristatakse mõisteid immanentne ja ökonoomiline triniteet. Immanentne triniteet väljendab Kolmainsuse isikute omavahelist suhet, ökonoomiline väljendab nende isikute eripärast tööd loomises, päästmises, maailmaajastu eshatoloogilises lõpuleviimises ja jumalariigi rajamises.
