Nimetus "kummitus" on pärit Kirde-Eestist rannikumurdest ja saanud Eestis vähehaaval üldkäibivaks terminiks. Sõna "kummitus" kasutatakse ka sünonüümina terminitele "vaim", "tont", "viirastus", "kodukäija", kuid seostamine surnuteilmaga on tekstiti varieeruv. Erinevalt poltergeistist ei kujutata kummitust üldiselt aktiivselt tegutsevana, vaid eelkõige lihtsalt passiivselt ilmuvana. Eesti pärimuses on iseloomulik esinemiskuju ootamatult pimeduses ilmuv valev inimkogu, aga ka näiteks heinasaad või mõni loom, kellest kas ei jää üldse jälgi maha või on need haralised nagu linnujäljed. Sageli mainitakse muistendites konkreetseid paiku looduses, mille juures inimesed on korduvalt kogenud erinevaid kummitusnähtusi. Pärimuse järgi paneb kummituse taanduma jumalasõna.
ilmutuse tüüp, mille puhul mõni teispoolsusega seotud isik või argireaalsusse mittekuuluv ese ilmub meeltega tajutaval kujul ühele või mitmele inimesele
Hea teada
Ilmumisega nähtavaks saav isik või ka ese, nt püha rist, edastab või kannab mingit vaimulikku sõnumit, mis võib sisult olla väga mitmesugune, alates käsust, hoiatusest ja manitsusest kuni oluliste usutõdede selgitamise ja isikliku lohutuseni. Ilmumist võidakse kogeda nii ärkvelolekus kui ka unenäos, mõlemaid näiteid võib leida Piiblistki (nt ingli ilmumine Bileamile 4Ms 22,31, Maarjale Lk 1:11, Joosepile Mt 1:20; 2:13 jm). Tuntud on neitsi Maarja ilmumised maailma eri paigus ja eri aegadel, samuti Päästja ilmumised, aga ka pühakute, lahkunud lähedaste või ka kuradi ilmumised. On püütud teha terminoloogilist vahet ilmumistel ja visioonidel. Näiteks kristliku müstika uurija Peter Dinzelbacheri (snd 1948) käsitluses võiks vahe seisneda selles, et ilmumiste puhul, erinevalt ekstaatilistest visoonidest, ei toimu ruuminihet ning alles jääb ka kogeja tavataju – kellegi või millegi ilmumine toimub tavareaalsuse keskel.
