Katoliku kiriku õpetuses on ajalikust (st mitte igavikulisest) patukaristusest vabastamine kiriku meelevallas ja on võimalik nende pattude puhul, mille süü on meeleparanduse läbi juba andestatud. Vabastus antakse usklikule kiriku armuvara tõttu ja kindlaks määratud tingimustel, igapäevaselt või erilistel puhkudel. Usklik võib saada vabastuse kas endale või eestpalvena surnu hingele puhastustules; vabastus võib olla täielik või osaline vastavalt sellele, kas see kustutab kõik ajalikud patukaristused või mitte („Codex Iuris Canonici“ (1983), can 993). Ka palverännakud ja kiriklikud juubeliaastad on indulgentside taotlemiseks. Konkreetsel kohal (nt palverännukirikul, altaril või pühakujul) võib olla paavsti või tema volitatud isiku antud indulgentsiõigus, mis tähendab, et selle külastaja saab kindlaks määratud tingimustel indulgentsi.