Patukahetsusteo, mis on meeleparanduse sakramendi üks osa, määrab pihiisa. Kiriklik menetluspraktika kujunes 6. sajandi läänekirikus Iiri munkluse mõjul, kui preestritele anti täpsed ettekirjutused teatud tüüpi pattude eest hüvituse määramiseks. Nüüdisaegne katoliiklik teoloogia seletab hüvitustegu mitte karistusena – kuna kogu karistuse inimkonna patu eest on Kristus ristil surres täielikult kandnud (ld satisfactio superabundans), mistõttu ei saaks inimene ühegi teoga patukaristust enda kanda võtta –, vaid inimese meelsuse avaldusena, millega ta väljendab siirast kahetsust ja tahet parandada suhet Jumalaga ja kaasinimestega – selles ulatuses, mis inimlikult võimalik – ning milles ta töötab Jumala armuga kaasa.
