14. detsembril 1948. aastal võttis Mesinduse Nõukogu vastu otsuse „...võtta Eesti mesilates laekattelaudade kõrval kasutusele ka raamivaheliistud...” Kuna edaspidi olid tööstuslikult toodetud tarud varustatud ainult raamivaheliistudega, kadusid laekattelauad kasutusest praktiliselt juba paarikümne aastaga. Eesti tarule sobiv raamivaheliist oli mõõtmetega 448×11×8 mm. Teadaolevalt hakkas raamivaheliiste katsetama vene mesindusteadlane L. I. Perepelova juba 1941. aastal. Põhjuseks oli asjaolu, et toona oli suurem osa Venemaa Euroopa osast sakslaste poolt vallutatud ja Nõukogude Liit ilma jäänud tunduvast osast (arvatavalt umbes 3 000 000 mesilasperest). Tagala haiglates paranesid kümned tuhanded haavatud, kes vajasid taastumiseks mett ja teisi mesindussaadusi (hematogeenmett), mis oli haiglates olulisel kohal üldtugevdava vahendina. L. I. Perepelova katsed olid suunatud sellele, kuidas pesas paremini säilitada vajalikku niiskust ja temperatuuri, tagamaks perede kiiremat arengut. Võeti kasutusele raamivaheliistud ristlõikega 11×8 mm. Nõrkadel peredel (1 kg mesilasi) kitsendati kärjetänavad juba sügisel 8-le millimeetrile, tugevatel aga kevadel, pärast puhastuslendlust. Selgus, et kitsendatud kärjetänavatega nõrkades peredes hakkas ema keskmiselt 12 päeva varem munema ja juba maikuus oli nendes peredes 25–30% rohkem hauet. Ka tugevates peredes (üle 3 kg) täheldati kitsendatud kärjetänavate puhul umbes kaks nädalat varasemat haudmekasvatamise algust. Kitsendatud kärjetänavatega tugevatel peredel aga ilmnes varasem sülemlemismeeleolu tekkimine.
