Novatsiaanide liikumine tekkis Rooma keiser Deciuse (valitses 249–251) ajal, mil kõigilt Rooma riigi elanikelt nõuti paganlikele jumalatele ohverdamist ja sellest keeldunuid kiusati julmalt taga. Teoloog Novatianus (oli 251–258 ka Rooma piiskop, loetakse ametlikult vastupaavstiks) leidis, et surve all oma usku salanud ja paganlikele jumalatele ohverdanud kristlasi ei või usklike osadusse tagasi võtta. Tema järgijad laiendasid hiljem selle põhimõtte igasugust rasket pattu (nn surmapattu) teinud kristlastele. Novatsiaanid leidsid, et taoliselt toiminud kristlased võisid küll siiralt kahetseda ja isegi oma patud andeks saada, ent nii rasket üleastumist ei saa andestada kirik ja see jääb surmajärgse Jumala kohtu otsustada. Novatsiaanide liikumine levis üle kogu Vahemere piirkonna, hõlmates nii Põhja-Aafrikat, Ees-Aasiat kui ka Lõuna-Euroopat, ja püsis elujõulisena kuni 7.–8. sajandini. Katoliku kirik kuulutas novatsiaanide õpetuse mitmel 4. sajandi kirikukogul hereesiaks ja 16. sajandil kordasid seda hukkamõistu oma Augsburgi usutunnistuses ka luterlased.
