Kõige tuntumal kuju esitas selle vaate Anselm Canterburyst (1033–1109) teoses „Cur Deus homo?“, milles ta selgitab, kuidas inimese patt on solvanud Jumala au. Seda solvangut ei suuda hüvitada inimene, küll aga Jeesus Kristus oma elu, kannatuse ja surmaga, pakkudes Jumalale Isale piisava hüvituse ja taastades rahu Jumala ja inimkonna vahel. Katoliku kirik ei ole satisfaktsiooniõpetust kunagi dogmatiseerinud, kuid see on jäänud üheks oluliseks lunastusõpetuse tõlgenduseks. Reformaatorid võtsid satisfaktsiooniõpetuse kasutusse uues valguses: Martin Luther (1483–1546) õpetas, et Kristus võttis enese peale ja kandis ära inimkonna patu ja needuse, selleks et inimene võiks saada õigeks üksnes armust usu läbi (vrd Gl 3:13 ja 2Kr 5:21); selles õigeksmõistmises ei ole inimesel enesel mingeid teeneid. Jean Calvin (1509–1564) õpetas seejuures, et Kristuse surm rahuldas täielikult Jumala õiguse nõude karistada pattu, nii et inimene võiks leida armu ja pääseks Jumala viha alt. Evangelikaalses teoloogias on levinud satisfaktsiooni versioon (ing penal substitution), mis rõhutab Kristuse asendussurma patuse eest. Nüüdisaegne teoloogia toetub küll Anselmi hüvituse ideele, ent on loobunud Jumala kui karmi kohtuniku kuvandist. Esile tõstetakse Jumala armastuse tegu, mis lähtub Kolmainu isikute osadusest ja on suunatud inimesele (vt „Katoliku kiriku katekismus“, 1993, art 615 ja 616). Inimene saab osa Kristuse lepitustööst sakramentide ja meeleparanduse kaudu, ta osaleb ka ise heastamises, kuid mitte nii, nagu võiks ta ise midagi lisada Kristuse lunastustööle. Idakirikus ei kasutata Kristuse ristisurmaga seoses hüvituse terminit.