Nimetus "kummitus" on pärit Kirde-Eestist rannikumurdest ja saanud Eestis vähehaaval üldkäibivaks terminiks. Sõna "kummitus" kasutatakse ka sünonüümina terminitele "vaim", "tont", "viirastus", "kodukäija", kuid seostamine surnuteilmaga on tekstiti varieeruv. Erinevalt poltergeistist ei kujutata kummitust üldiselt aktiivselt tegutsevana, vaid eelkõige lihtsalt passiivselt ilmuvana. Eesti pärimuses on iseloomulik esinemiskuju ootamatult pimeduses ilmuv valev inimkogu, aga ka näiteks heinasaad või mõni loom, kellest kas ei jää üldse jälgi maha või on need haralised nagu linnujäljed. Sageli mainitakse muistendites konkreetseid paiku looduses, mille juures inimesed on korduvalt kogenud erinevaid kummitusnähtusi. Pärimuse järgi paneb kummituse taanduma jumalasõna.
