Üksikud viljastamata emadega pered võivad leski hoida ka kauem (isegi kevadeni). Ühes mesilasperes on 200–3000 isamesilast. Noorte amm-mesilaste poolt üleskasvatatud isamesilane võib elada kuni pool aastat. Ületalvitunud mesilaste poolt toidetud lesehaudmest koorunud leskedest on suguvõimelisi ainult 5%. Suguvõimetuid leski, kes lendavad esimesele orienteerumislennule enam tarru tagasi ei lasta ja nad hukkuvad. Isamesilane ehk lesk kaalub keskmiselt 250–270 mg, on 15–18 mm pikk ja areneb munast valmikuks 24 päevaga. Lese ülesandeks on ema viljastamine. Peale suguakti lesk hukkub. Tarutöödes ja söödakogumises isamesilane ei osale, tal puudub ka astel. Pere kasvatab igal kevadel uued isamesilased, kes elavad keskmiselt 60–90 päeva. Korje lõppedes tõrjutakse isamesilased tarust välja ja nad hukkuvad. Kuna lesed e isamesilased arenevad viljastamata munadest on nad väga head pärilike omaduste kandjad. Juba 5–6 aastat kestnud süsteemikindel isaperede valik võib püsivalt mesila toodangut suurendada 15–25% võrra. Isamesilaste arvukuse piiramine lesehaudme regulaarse pesast eemaldamise läbi võib mesilasperes tekitada stressi, töövõime ja seeläbi ka produktiivsuse langust.
