Lahtise või äravõetava põhjaga ehitatakse tavaliselt korpustarud, sest korpused peavad olema vahetatavad. Lahtised põhjad võib laias laastus jagada kolme suuremasse rühma. 1) mitteventileeritavad põhjad on sellised, millel põhiline taru ventilatsioon toimub peamiselt lennuava kaudu. Kui suvel tagab selline põhi piisava ventilatsiooni, siis talvekuudel, kui lennuava on kitsendatud, koguneb põhja tagumistesse nurkadesse palju niiskust ja sinna tekivad kevadel hallituskolded. Hallituskollete tekkimise vältimiseks pannakse põhja ja pesakorpuse tagumise seina alumise ääre vahele paar tavalist tuletikku. Seda tuleb teha siis, kui on juba moodustunud eelkobar ja välistemperatuur on püsivalt alla +5°C. Kui tekitada täiendav ventilatsioon varem, kui pere on veel aktiivses olekus, täidavad mesilased põhja ja korpuse vahelise prao taruvaiguga. 2) ventileeritavad põhjad võib jagada põhimõtteliselt kolme rühma, millest tänapäeval valdava osa moodustavad keskelt ventileeritavad põhjad. Peale selle kasutatakse veel nurkadest ventileeritavaid põhju ja tunnelpõhju. Keskelt ventileeritavatel põhjadel on põhja keskel (tavaliselt 20×20 cm suurune) traatvõrguga kaetud ava. See ava kaetakse suveperioodiks vastava suurusega vineeri- või lauatükiga, et mesilased traatvõrgu silmi taruvaiguga ei täidaks. Sellise ventileeritava põhja eeliseks on see, et tagab talveperioodil väga hea ventilatsiooni ja pesad on kevadel seest kuivad. Negatiivseks omaduseks aga see, et talveks tuleb tarude ümber asetada maapinnani ulatuv tõrvapapp, ruberoid või mõni muu tuult mitteläbilaskev materjal, et isoleerida välisõhust tarualune ruum maapinna ja taru põhja vahel. Selline ruum soodustab taru ventileerimist, kuid ei ole otseses kokkupuutes välisõhuga. See kujutab endast nagu mingit õhu eelsoojendusruumi.
