Mahajaanas (eriti Avataṃsaka tsükli suutrates) tähistab see mõiste kogu tegelikkust kui seadmuseilmingut, mis avaldub seesugusena aga ainult buddhadele ja bodhisattvatele omastes teadvuse kõrgeimates seisundites. Selles tähenduses vastandub seadmusevald maailmavallale (skr lokadhātu), s.t tegelikkusele, mis avaldub tavateadvuse tasemel füüsilise universumina. Ülima tõe seisukohalt nende kahe vahel vastuolu ei ole. Mahajaana filosoofilistes koolkondades, eriti tiibeti ja hiina budismis, käsitletakse seadmusevalda ka olemuselt tühja sfäärina, kust kõik seadmused ilmuvad vastavalt olendite teadvuse seisundile.
