Olemust tähistav kirjamärk koosneb kahest osast: vasakpoolne osa tähendab nefriiti, parempoolne piiritlemist; kokku moodustavad need ideogrammi, mis algupäraselt väljendas nefriidi töötlemisel kivile kindla kuju andmist, s.t korrastatust, struktuuri. Varajasemates õpetustes piirdus olemuse mõiste käsitlemine tavaliselt mingi kitsama valdkonnaga, nt Mo Zil tähendas see loogilist põhjendust, õige ja vale vahel vahetegemist, Meng Zil inimesele loomuomast kõlbelisust, Han Feil aga juba universaalset printsiipi, mis kujundab musttuhandeid. Hiina budismi huayan’i koolkonnas kirjeldati olemuse ja selle kaasmõiste „nähtuse“ (hn shi) abil seadmusevalda, kus olemus tähendab kõikide seadmuste tõelist olemust e tühjust, nähtus aga seadmuste konkreetseid ilminguid; samas on mõlemad teineteisest lahutamatud. Neokonfutsianismis kujunes välja omaette suund, nn olemuseõpetus (hn lixue), mis mõistis olemust kogu olemasolu algpõhjuse, ülima piirina (hn taiji), määratledes seda lahutamatuna hingusest (hn qi), mis määrab ära iga üksiknähtuse olemisviisi. Samas mõisteti olemust ka eetilise mõistena, mis avaldub viie püsiva (hn wuchang) kujul.