Analüüsiv vaatlus seisneb mõtluse objekti täielikus ja igakülgses uurimises ning mõistuslikus analüüsis, mis avab objekti olemuse. Analüüsiv vaatlus viib harjutaja selle mõistmiseni, et kõiki kokkupandud seadmusi iseloomustab kolm tunnust: püsitus, isetus ja kannatus. Mahajaanas rõhutatakse seadmuste analüüsi tühjuse (skr śūnyatā) mõiste kaudu. Analüüsiva vaatluse teel jõutakse ülemaise teadmise (kuues abhijñā), mõistmise ja vabanemiseni. Mõnes budismi meeleharjutussüsteemis peetakse meelerahu analüüsivale vaatlusele eelnevaks harjutuseks. Teistes, eriti chan’is, käsitletakse aga mõlemat kui ühe ja sama meeleharjutuse kaht teineteisest lahutamatut aspekti.