Pühakirja ühe kesksema mõistena väljendab arm (kr χάρις) Jumala armastavat ja abistavat suhtumist inimesse ja kogu loodusse. Jumala arm ilmneb nii loomises kui ka pattulangenud loodu päästmises ning pühitsuses. Jumala armuteo näiteks Vanas Testamendis on Aabrami äravalimine, et tema kaudu sünnitada rahvas, kelle keskelt pidi tõusma maailma Lunastaja Jeesus Kristus – Jumala suurim armukingitus ja armuallikas (vrd Jh 1:16,17). Apostel Paulus kasutab sõna χάρις (nt Rm 3:24; 5:15; Gl 5:4) alati ainsuses, sest armutöö on ainulise Jumal toimimus. Jumala arm on meeleparanduse, pääste vastuvõtmise, jumalalapseks saamise ning Jumala tahte kohase elu elamise eelduseks ja täideviijaks. Läänekirikus arenes õpetus, milles kirjeldatakse ühe ja sama armu erinevaid toimeid (mitteloodud ja loodud arm, pühitsev ja aktuaalne arm jne). Õigeusus on armu mõiste samastatav Jumala toimimusega ehk väega (kr ἐνέργεια), loodu poole suunatud „kiirgusega”, mis pühitseb ja uuendab.
