Tava tuua armulauasöömaajale kaasa leib ja vein ning koos sellega tuua ande kleeruse ja koguduse vaeste ülalpidamiseks pärineb varakristlikust ajast. Hilisemal ajal hakati toiduainete asemel tooma raha; rahaline korjandus asetatakse armulauatalituse ajaks altari ette või kõrvale. Seda andide toomist saab nimetada ohverduseks selles mõttes, et koos andidega ühise osadussöömaaja jaoks annavad ka usklikud iseennast Jumalale elavaks ohvriks lunastusest osasaamise märgina, ühinedes sel viisil Kristuse armulauaohvriga. Kui ei toimu protsessiooni, siis toob ministrant või kirikuteener armulauaannid altarile nende ettevalmistuseks. Andide toomise ajal laulab kogudus andidelaulu. Idakirikus on protsessiooniks suur sissekäik, kus vaimulikkond toob koguduse ette pühitsetud armulauaannid; usklike enese üleandmine Jumalale aga väljendub keerubitelaulus.