Pühakirja kohaselt tasub Jumal inimesele tema tegude järgi nii siin- kui sealpoolses elus. Samas tõrjub Jeesus juutluses levinud arusaama, justkui saaks inimese käekäigu järgi otsustada, kas too on olnud vaga või patune (vt Mt 5:45). Lõplikult selgub alles viimses kohtus, kuidas ja mille eest kellelegi tasutakse (vt Mt 25:31–45), kuid igaüks „saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele” (1Kr 3:8). Jumala mõõdupuu on erinev inimeste ettekujutusest: Jumal tasub õiglaselt oma lõpmatu halastuse mõõduga. Igavene õndsus ei ole hüvitus inimese sooritatud teenete eest, vaid Jumala armukingitus.
