Kümnise maksmine pärineb Moosese seadusest, kui eksisteeris mitu põllumajandussaadustena kogutavat kümnist: esimene kümnis templi ja leviitide ülalpidamiseks (4Ms 18:21–26), teine kümnis endale tarbimiseks Jeruusalemmas suurte pühade ajal (5Ms 14:22–26), kolmas kümnis vaeste abistamiseks (5Ms 14:28). Kristlik kirik on traditsiooniliselt tundnud vaid ühte kümnist, mis on eri aegadel olnud kohustuslik maks või soovituslik annetuse määr. Kesk- ja varauusajal, alates 6. sajandist oli see läänekirikus kohustuslik kirikumaks, mis pidi tagama vahendid kirikuhoonete ehitamiseks ja korrashoiuks, vaimulike ülalpidamiseks ning vaeste abistamiseks. Seejuures võis kümnise suurus viljakamatel aladel ka ületada 10%. Nüüdisajal küll meenutatakse kirikutes, et kümnise tasumine on piibellik põhimõte, kuid igal inimesel on vaba valik otsustada, kui suure osa oma tuludest saab või soovib ta kirikule annetada. Mõnel pool (nt Saksamaal ja Soomes) on ka säilinud riigi poolt riigikirikule või teistele suurematele kirikutele kogutav kohustuslik kirikumaks, kuid see ei ületa reeglina 2% inimese tuludest.
