Enamikus religioonides on see kõrgeima olendi poolt sümboliseeritava headuse printsiibi samaõiguslik vastandpoolus. Rahvapärase muistendi kuradil on üsna vähe pistmist teoloogilistel alustel ülesehitatud Lutsiferi – langenud ingli kujuga. Rahvausus saab kristliku doktriini järgi kehatu vaimolend konkreetsed, antropomorfsed jooned. Euroopa keskaegsed nõiaprotsessid aitasid kuradiusule omalt poolt kaasa. Näiteks kanti kuradile üle arvukad motiivid, mis algselt kuulusid vanemate deemonolendite (nt hiiglane, koobold) juurde. Eesti pärimuses tegutsevad kaks põhilist kuradikuju. Kivide viskamise, hoonete ja sildade nii rajamise kui lõhkumisega tegeleb demoniseerunud hiid – vanapagan (saksa k der dumme Teufel), kes ühtlasi üritab sageli inimest üle trumbata, kuid jääb intellekti vähesuse tõttu enamasti alla. Seevastu kuradiga kohtumisel on rahvajuttude järgi inimese jaoks enamasti tõsisemad tagajärjed. Kuradiga lepingu sõlminu hing on määratud põrgusse põlema (välja arvatud nende kavalpeade puhul, kes taipavad kuradile enda vere asemel mõne looma või linnu verd või marjamahla anda). Nimetuse "saatan" kasutamine (enamasti kuradi sünonüümina) on eesti vanemas pärimuses üsna harv ja juhuslik. Muu Euroopa pärimuses esineb pigem saatana ja Lutsiferi nimetuse sünonüümset kasutamist. "Kurat" on tuletatud kreekakeelsest sõnast diabolus ‘eksitaja, segadusseajaja’.