Hilisjuutluses kujunes välja õpetus religioossete käskude täitmisest kui teenest, mille eest on lootust saada tasu Jumala juures. Ka Jeesus kinnitas, et inimesel on võimalik õige eluga koguda „aare taevasse“ (Mt 6:20; Mk 10:21), ometi pole inimesel alust esitada vastuteene nõudeid Jumalale. Läänekirikus arenes teeneteõpetus alates Tertullianusest (u 160–230). Trento kirikukogul tunnistati, et Jumal teeb inimese õigeks Kristuse teenete tõttu kui ka seda, et õigeksmõistetud inimene võib heade tegudega saada tasu armu rohkenemises ja taevase au suurenemises („Decretum de iustificatione”, 1547). Protestantluses eitatakse teene ja tasu seost inimese õndsakssaamisel, kinnitades, et nii õigeksmõistmine kui ka sellega kaasnevad head teod on Jumala armukingitus. See ei ole "teoõigus" (Werkgerechtigkeit). Katoliiklaste ja luterlaste „Ühisavalduses õigeksmõistuõpetusest“ (1999) väljendatakse ühist mõistmist selgitusega, et tõotatud igavese elu on teenimatu armu and Jumalalt.
