Taevast tähistav kirjamärk pärineb Shang-Yini ajastust (16.–11. saj e.m.a), mil see ilmselt tähendas kõrgeimat isikustatud jumalat. Sellele viitab ka märgi kuju, mille prototüübiks on olnud inimfiguur. Hiljem muutus taeva mõiste üldisemaks ja abstraktsemaks ning hakkas tähendama universumi aktiivset, loovat ja sigitavat väge, mis moodustab lahutamatu paari maa kui passiivse, vastuvõtva ja kasvatava väega (vt taevasmaa). Samuti on taevas üks universumi kolmest algest (hn sancai), millesse kuuluvad taevas, maa ja inimene. Konfutsianismis ja teistes varajastes koolkondades mõisteti taevast kui loodust, mis annab inimesele elu ja väe, nagu väidab Konfutsius "Vestetes ja vestlustes": “taevas sünnitas minu väe”. Taevas vastandub inimlikule ja ühiskondlikule kui teisasele, inimese loodud tegelikkusele. Taoismis peeti kulgu taevast ülemaks, nagu väidab "Daodejing": “taevas järgib kulgu”.